Magneesiumipuudus (nimetatakse ka hüpomagneseemia) kehas võib endaga kaasa tuua lugematu hulga haigusseisundeid ning kuna see on meie jaoks üks olulisemaid mineraalaineid on seda palju uuritud.

Kroonilist magneesiumi defitsiiti seostatakse suurenenud riskiga erinevate haigusseisundite tekkimisel – ateroskleroos, hüpertensioon, südame rütmihäired, insult, muutused lipiidide metabolismis, insuliinresistentsus, 2. tüüpi diabeet, osteoporoos, depressioon ja teised neuropsühhiaatrilised häired. Lisaks sellele võib magneesiumidefitsiit olla üks patofüsioloogilisi linke, mis võib selgitada põletiku ja oksüdatiivse stressi seost vananemisprotsessiga ning paljude vananemisega seotud haigustega. Täna keskendume haigusele, mis puudutab väga paljusid inimesi nii otseselt kui ka kaudselt.

Hüpomagneseemia seos 2. tüübi diabeediga

Diabeediga puutub Eestis igapäevaselt kokku umbes 70 000 inimest ning maailmas üle 400 miljoni inimese. Pöörame erilist tähelepanu 2. tüübi diabeedile, mida teadaolevalt põeb Eestis umbes 65 000 inimest ning arvatakse, et umbes sama palju on inimesi, kes ise veel oma haigusest teadlikud ei ole. Selle haiguse puhul puhul ei tooda kõhunääre piisavalt või üldse insuliini või on selle mõju organismis on puudulik. Insuliin aitab hoida glükoosi ehk veresuhkrut stabiilsena transportides selle ülejääke maksa, lihastesse ja rasvarakkudesse. Magneesium mängib olulist rolli glükoosi ja insuliini ainevahetuses. Hiljutised uuringud on näidanud, et magneesiumi omastamine on pöördvõrdeliselt seotud 2. tüüpi diabeedi esinemissagedusega. See leid viitab sellele, et suurenenud magneesiumirikaste toiduainete tarbimine võib vähendada 2. tüüpi diabeedi riski.

Diabeedi ja magneesiumi seoseid käsitlevaid uuringud on tehtud väga palju. Juba 1952 aastal uuriti insuliinitundlikkuse ja magneesiumi vahelist seost, kus näidati, et hüpomagneseemia soodustab insuliiniresistentsust ja sellest tulenevalt hüperglükeemia teket. Kõige sagedamini esineb magneesiumi defitsiiti 1. ja 2. tüüpi diabeediga patsientidel. Põhjuseks võib olla kas puudulik manustamine toiduga, suurenenud väljutamine neerude kadu, krooniline kõhulahtisus või magneesiumi imendumist takistavad ravimid. Tervetel inimestel on normaalne magneesiumi tase seerumis 0.76-1,15 mmol/l, paljude teadlaste hinnagul peaks see olema isegi vähemalt 0,85 mmol/l ning seda eriti diabeediga patsientide puhul. Hüpomagneseemia puhul on see alla 0,75mmol/l. 

Kuigi magneesium on väga oluline mineraalaine, on selle piisavust organismis keeruline hinnata, sest lõviosa magneesiumist paikneb rakkudes, pehmetes kudedes ja luudes. Kliinilises meditsiinis on kõige tavalisem test kiire hinnangu andmiseks seotud magneesiumi tasemega seerumis, kuid on oluline teada, et see ei väljenda organismi tegelikku magneesiumi taset, sest seal asub vähem kui 1% kogu keha magneesiumist. Seega on selline analüüs ebausaldusväärne ning sellele infole tuginedes ravi määramine võib hoopis patsiendile kahjulikuks osutuda. Seetõttu tuleks alati teha täpsem magneesiumi analüüs (näiteks RBC test).

Hüpomagneseemia seos diabeediga on teaduslikult tõestatud

On tehtud hulgaliselt uuringuid 2. tüüpi diabeediga haigetel magneesiumi mõjust ainevahetusele, eriti süsivesikute ja lipiidide ainevahetusel. Ühe uurimuse eesmärk oli välja selgitada, kas magneesiumi manustamine vähendab diabeedi hilistüsistustest tingitud vaevusi.
Põhirõhk oli asetatud diabeetilisest neuropaatiast tingitud vaevuste (öised krambid, tundlikkusehäired jm) vähendamisele. Uuringus osales 48 diabeedihaiget. Neist 20 patsienti põdesid 1. tüüpi ja 28 1. tüüpi diabeeti. Hb 1Ac (veresuhkur) tase oli 6,9-8,5 mmol/l. Vastavate kaebustega patsiendid võtsid 1-2 päeva 1,6-2 g Mg ööpäevas. Hiljem vähendati annust kuni 400 mg ööpäevas vastavalt patsiendi soole, kaalule, vanusele. Magneesiumikuur kestis 2 nädalat kuni kuu. Patsiente jälgiti kuue kuu jooksul.
Tulemused: 89%-l patsientidest paranes subjektiivne enesetunne. Öised krambid, valud jalgades, piinav külmatunne jm nähud vähenesid või taandusid. Kahel juhul oli märgata neuropaatilise turse vähenemist/taandumist jalgadel.

 

Tuginedes paljudele uuringutele saab välja tuua järgmist:

• Vähene magneesiumi tarbimine toiduga on seotud 2. tüübi diabeedi ja metaboolse sündroomi arenguga.
• 2. tüübi diabeet on sageli seotud nii ekstratsellulaarse kui intratsellulaarse magneesiumi defitsiidiga.
• Uuringutest ilmneb, et kroonilise magneesiumipuudusega patsientidel esineb sageli 2. tüübi diabeet.
• Insuliin ja glükoos on olulised magneesiumi ainevahetuse regulaatorid.
  Rakusisene magneesium mängib olulist rolli insuliini toime reguleerimisel, insuliini poolt vahendatud glükoosi kogunemisel ja veresoonte toonuses.
• Peamised tegurid, mis 2. tüübi diabeetikutel magneesiumi taseme organismis liiga madalale viivad on vähene magneesiumi tarbimine ja suurenenud magneesiumikaotus urineerimise kaudu.
• Diabeediga patsientidel esinevate metaboolsete profiilide puhul on magneesiumi lisamise eeliseid leidnud enamus kliinilisi uuringuid. Vähenenud magneesiumi tarbimine ja/või selle suurenenud kaotus urineerimise kaudu on üks olulisemaid magneesiumidefitsiidi põhjuseid 2. tüüpi diabeetikutel, samas kui magneesiumi imendumine ja sidumine tundub olevat säilitatud. Magneesiumidefitsiit võib eelneda ja põhjustada insuliini retseptori resistentsust ja muuta glükoositaluvust.
• Magneesiumipuudus võib olla seotud 2. tüübi diabeedi komplikatsioonidega. On leitud seoseid iooniliste muutuste ja ehhokardiograafiliste indeksite muutuste vahel. Rakusisene magneesium, mida mõõdeti (in vivo) skeletilihastes ja ajus 31P-NMR-ga, oli otseselt seotud aordi läbilaskevõimega.
• Madal magneesiumitaseme on seotud suurenenud arütmiate levimusega ja neerufunktsiooni kiirema nõrgenemisega 2. tüübi diabeediga rasvunud isikutel. Seega peetakse hüpomagneseemiat diabeetilise nefropaatia süvenemise täpseks ennustajaks.
• Paljud inimeste ja ka loomadega läbi viidud uuringud on näidanud, et vähese magneesiumisisaldusega dieet võib põhjustada insuliiniresistentsust. Lammastel põhjustas magneesiumipuudulik toit insuliini vahendatud glükoositarbimise märkimisväärset langust; tervetel naistel on madal insuliinitase tühja kõhuga otseselt seotud sellega, kui palju magneesiumit tarbitakse; noortel mittediabeetikutest afroameeriklastel seostus madal magneesiumitarbimine insuliiniresistentsusega ning rottidel põhjustas madala magneesiumisisaldusega dieet diglütseriidide ja glükoositaseme tõusu veres.

Kokkuvõte

Kuigi paljud arstid kipuvad magneesiumi tähtsust alahindama, on magneesiumitaseme uurimine diabeedihaigete puhul asjakohane.  Inimestel, kel on seerumis magneesiumidefitsiit, on suurenenud oht glükoositolerantsuseks ja/või 2. tüübi diabeedi tekkeks. Magneesiumi tarbimine on välja pakutud ennetava vahendina 2. tüübi diabeedi ja selle metaboolse kontrolli ennetamiseks.

Kokkuvõttes näib, et magneesiumirikas dieet ja täiendav magneesiumi tarbimine avaldab 2. tüübi diabeediga inimestele kasulikku mõju parandades insuliiniresistentsust, oksüdatiivset stressi ja süsteemset põletikku.

Hüpomagneseemiani võivad viia näiteks alkoholism, halvasti kontrollitud diabeet, endokriinsed põhjused, neeruhaigused ja ravimite kasutamine, sealhulgas antibiootikumid, kemoteraapilised ravimid ning diureetikumid. Kui kahtlustad, et sul võib olla hüpomagneseemia, tasub oma toidulauale lisada hulgaliselt magneesiumirikkaid toiduaineid ning samuti tasub end turgutada nahakaudse magneesiumiteraapiaga.

 

Kasutatud materjal ja viited:

https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4549665/

Referaat “Universaalne magneesium” 2015 Tiina Pihlak

http://drsircus.com/diabetes/reversing-insulin-resistance-the-insulin-magnesium-story/

http://www.diabetes.ee

 

1. Magneesium on vajalik organismis 700-800 ensüümisüsteemi nõuetekohaseks toimimiseks, mistõttu on see seotud mitmete sümptomite ja vähemalt 65 tervisliku seisundiga.
2. Enamik inimesi maailmas,70-80 protsenti on magneesiumipuuduses.
3. Toiduga saadav liigne kaltsium vähendab magneesiumivarusid kehas ja inimesed saavad liiga palju kaltsiumi, tarbides kaltsiumi toidulisandeid, kaltsiumiga rikastatud toiduaineid või piimatooteid. Magneesiumi ja kaltsiumi suhe kehas peaks olema 4:1 magneesiumi kasuks.
4. Magneesiumi on mullas väga vähe ja seega massiliselt toodetud toiduainete tarbimisel ei ole võimalik saada kehale vajalikku magneesiumi kogust toiduga, mistõttu tuleb magneesiumi enamasti eraldi täiendavalt tarbida.
5. Paljud magneesiumi toidulisandid põhjustavad kõhulahtisust, mistõttu ei saa neid tarbida vajalikus koguses, et leevendada magneesiumipuudust.
6. Magneesiumipuudus võib põhjustada mitokondrite düsfunktsiooni.ATP (adenosiintrifosfaat) energia molekulid valmistatakse mitokondrites Krebsi tsükli kaudu. Selle tsükli 6 sammu kaheksast sõltuvad piisavast magneesiumitasemest.
7. Seerumi magneesiumi analüüs on ebatäpne, kuid see on endiselt standardne test, mida kasutatakse haiglates ja enamikes kliinilistes uuringutes. Kasutada tuleks täpsemat magneesiumi RBC analüüsi.
8. Magneesiumidefitsiit on krooniliste haiguste– diabeedi, südamehaiguste, kõrge vererõhu, kõrge kolesterooli, migreeni, IBS-i (ärritunud soole sündroom) ja kõrvetiste peamine tegur. Lisaks sellele vähendavad kõigi nimetatud seisundite raviks kasutatavad ravimid magneesiumitaset, põhjustades sageli sümptomite halvenemist.
9. USA toidu- ja ravimiamet ütleb, et kui öelda, et magneesium aitab neid magneesiumipuuduse sümptomeid ravida, siis teeb see magneesiumist ravimi, ja see peab läbima kalli ravimite testimise protseduuri! Seega, ei tohi ametlikult öelda, et magneesium ravib…
10. Magneesium omastub väga hästi nahapinna kaudu. Selleks on hea kasutada magneesiumkloriidi soolaga jalavanne ja ülekeha vanne.

“Magneesium on vajalik iga raku funktsiooni jaoks soolest kuni ajuni, seega pole ime, et see mõjutab nii palju süsteeme ja funktsioone kehas.”

1. Jalakrambid– kuna magneesiumil on roll neuromuskulaarsetes signaalides ja lihaskontrakstioonil, siis teadlased on täheldanud, et magneesiumi puudus on selles sage süüdlane.
2. Unetus– magneesiumi puudulikkus on sageli põhjuseks unehäiretele, sealt edasi ärevusele, hüperaktiivsusele ja rahutusele. See on nii sellepärast, et magneesium on oluline GABA (gamma-aminobutüülhape) funktsioonis.
3. Lihasvalud ja fibromüalgia– uuriti, millist rolli magneesium mängib fibromüalgia sümptomite juures, ja avastati, et magneesiumi tarbimise suurenemisel vähenes valu ja samuti paranesid vere immuunmarkerid.
4. Ärevus– kuna magneesiumi puudus võib mõjutada kesknärvisüsteemi, täpsemalt GABA tsüklit kehas, siis selle kõrvaltoimed võivad olla ärrituvus ja närvilisus. Puuduse süvenemine võib suurendada ärevust ja rasketel juhtudel põhjustada depressiooni ja hallutsinatsioone.
   On fakt, et magneesium rahustab keha, lihaseid ja aitab parandada meeleolu. See on üldise meeleolu jaoks oluline mineraal. Üks asi, mida soovitada ärevuse puhul patsientidele, on kasutada magneesiumi igapäevaselt ning see on toonud ka häid tulemusi.
5. Kõrge vererõhk– magneesium töötab koos kaltsiumiga, et hoida õiget vererõhku ja kaitsta südant. Nii, et kui teil on magneesiumipuudus, siis võib olla ka madal kaltsiumi tase ja kalduvus kõrgele vererõhule.
   241,378 osalejaga uuringus, mis avaldati ajakirjas “American Journal of Clinical Nutrition”, selgus, et kõrge magneesiumisisaldusega toit võib vähendada insuldi riski 8 protsenti. See on märkimisväärne, arvestades, et hüpertensioon (kõrge vererõhk) põhjustab 50 protsenti isheemilistest insultidest maailmas.
6. Diabeet(II tüüp) – üks peamisest magneesiumi puuduse põhjustest on II tüüpi diabeet, aga see on ka samas sagedaseks sümptomiks. UK teadlased avastasid, et uuritud 1452st täiskasvanust oli madal magneesiumi tase 10 korda sagedasem uutel diabeetikutel ja 8,6 korda sagedasem juba diagnoositud diabeediga inimestel.
   On ootuspärane, et magneesiumirikka toitumisega saab oluliselt vähendada 2. tüüpi diabeedi riski, ja seda magneesiumi rolli tõttu suhkru ainevahetuses. Teine uuring avastas, et lihtne magneesiumi toidulisand (100 mg / päevas) alandas diabeedi ohtu 15 protsenti!
7. Väsimus– madal energiatase, nõrkus ja väsimus on ühised magneesiumi puuduse sümptomid. Enamikul kroonilise väsimuse sündroomiga patsientidel on samuti magneesiumi puudulikkus. Marylandi Ülikooli meditsiinikeskus teatab, et 300-1000 mg magneesiumi päevas aitab, kuid sa peaksid olema ka ettevaatlik, sest liiga palju magneesiumi võib põhjustada kõhulahtisust.
   Kui teil tekib see kõrvaltoime, võite lihtsalt vähendada veidi annust kuni kõhulahtisus kaob. Kõhulahtisuse vastu aitab ka suurepäraselt nahakaudne magneesiumi kasutamine.
8. Migreen ja peavalud– magneesiumi defitsiit on seotud migreeniga oma tähtsuse tõttu neurotransmitterite tasakaalustamisel kehas. Topeltpimedad platseebokontrolliga uuringud on näidanud, et 360-600 mg magneesiumi päevas, võib migreeni sagedust vähendada kuni 42 protsenti.
9. Osteoporoos– Rahvuslik Tervise Instituut teatab, et “Keskmine inimese keha sisaldab umbes 25 grammi magneesiumi ja umbes pool sellest on luudes.” Seda on oluline mõista, eriti eakatel, kes on ohus luude nõrgenemisega.
   Õnneks on lootust! Uuring avaldati ajakirjas “Biology Trace Element Research” milles avastati, et magneesiumi toidulisandid aeglustavad osteoporoosi arengut “oluliselt” ja seda vaid 30 päevaga. Lisaks magneesiumile peaks kaaluma ka vitamiinide D3 ja K2 liamist, et aidata loomulikult parandada luutihedust.

Tehes magneesiumkloriidi jalavanni enne voodisse minekut või õhtusööki, on parim aeg täiendada magneesiumivarusid. Samuti lisades magneesiumi-rikkaid toiduaineid õhtusöögi ajal – nagu näiteks spinat (aga see võiks olla mahedalt kasvatatud).