Magneesiumipuudus (nimetatakse ka hüpomagneseemia) kehas võib endaga kaasa tuua lugematu hulga haigusseisundeid ning kuna see on meie jaoks üks olulisemaid mineraalaineid on seda palju uuritud.
Kroonilist magneesiumi defitsiiti seostatakse suurenenud riskiga erinevate haigusseisundite tekkimisel – ateroskleroos, hüpertensioon, südame rütmihäired, insult, muutused lipiidide metabolismis, insuliinresistentsus, 2. tüüpi diabeet, osteoporoos, depressioon ja teised neuropsühhiaatrilised häired. Lisaks sellele võib magneesiumidefitsiit olla üks patofüsioloogilisi linke, mis võib selgitada põletiku ja oksüdatiivse stressi seost vananemisprotsessiga ning paljude vananemisega seotud haigustega. Täna keskendume haigusele, mis puudutab väga paljusid inimesi nii otseselt kui ka kaudselt.
Hüpomagneseemia seos 2. tüübi diabeediga
Diabeediga puutub Eestis igapäevaselt kokku umbes 70 000 inimest ning maailmas üle 400 miljoni inimese. Pöörame erilist tähelepanu 2. tüübi diabeedile, mida teadaolevalt põeb Eestis umbes 65 000 inimest ning arvatakse, et umbes sama palju on inimesi, kes ise veel oma haigusest teadlikud ei ole. Selle haiguse puhul puhul ei tooda kõhunääre piisavalt või üldse insuliini või on selle mõju organismis on puudulik. Insuliin aitab hoida glükoosi ehk veresuhkrut stabiilsena transportides selle ülejääke maksa, lihastesse ja rasvarakkudesse. Magneesium mängib olulist rolli glükoosi ja insuliini ainevahetuses. Hiljutised uuringud on näidanud, et magneesiumi omastamine on pöördvõrdeliselt seotud 2. tüüpi diabeedi esinemissagedusega. See leid viitab sellele, et suurenenud magneesiumirikaste toiduainete tarbimine võib vähendada 2. tüüpi diabeedi riski.
Diabeedi ja magneesiumi seoseid käsitlevaid uuringud on tehtud väga palju. Juba 1952 aastal uuriti insuliinitundlikkuse ja magneesiumi vahelist seost, kus näidati, et hüpomagneseemia soodustab insuliiniresistentsust ja sellest tulenevalt hüperglükeemia teket. Kõige sagedamini esineb magneesiumi defitsiiti 1. ja 2. tüüpi diabeediga patsientidel. Põhjuseks võib olla kas puudulik manustamine toiduga, suurenenud väljutamine neerude kadu, krooniline kõhulahtisus või magneesiumi imendumist takistavad ravimid. Tervetel inimestel on normaalne magneesiumi tase seerumis 0.76-1,15 mmol/l, paljude teadlaste hinnagul peaks see olema isegi vähemalt 0,85 mmol/l ning seda eriti diabeediga patsientide puhul. Hüpomagneseemia puhul on see alla 0,75mmol/l.
Kuigi magneesium on väga oluline mineraalaine, on selle piisavust organismis keeruline hinnata, sest lõviosa magneesiumist paikneb rakkudes, pehmetes kudedes ja luudes. Kliinilises meditsiinis on kõige tavalisem test kiire hinnangu andmiseks seotud magneesiumi tasemega seerumis, kuid on oluline teada, et see ei väljenda organismi tegelikku magneesiumi taset, sest seal asub vähem kui 1% kogu keha magneesiumist. Seega on selline analüüs ebausaldusväärne ning sellele infole tuginedes ravi määramine võib hoopis patsiendile kahjulikuks osutuda. Seetõttu tuleks alati teha täpsem magneesiumi analüüs (näiteks RBC test).
Hüpomagneseemia seos diabeediga on teaduslikult tõestatud
On tehtud hulgaliselt uuringuid 2. tüüpi diabeediga haigetel magneesiumi mõjust ainevahetusele, eriti süsivesikute ja lipiidide ainevahetusel. Ühe uurimuse eesmärk oli välja selgitada, kas magneesiumi manustamine vähendab diabeedi hilistüsistustest tingitud vaevusi.
Põhirõhk oli asetatud diabeetilisest neuropaatiast tingitud vaevuste (öised krambid, tundlikkusehäired jm) vähendamisele. Uuringus osales 48 diabeedihaiget. Neist 20 patsienti põdesid 1. tüüpi ja 28 1. tüüpi diabeeti. Hb 1Ac (veresuhkur) tase oli 6,9-8,5 mmol/l. Vastavate kaebustega patsiendid võtsid 1-2 päeva 1,6-2 g Mg ööpäevas. Hiljem vähendati annust kuni 400 mg ööpäevas vastavalt patsiendi soole, kaalule, vanusele. Magneesiumikuur kestis 2 nädalat kuni kuu. Patsiente jälgiti kuue kuu jooksul.
Tulemused: 89%-l patsientidest paranes subjektiivne enesetunne. Öised krambid, valud jalgades, piinav külmatunne jm nähud vähenesid või taandusid. Kahel juhul oli märgata neuropaatilise turse vähenemist/taandumist jalgadel.
Tuginedes paljudele uuringutele saab välja tuua järgmist:
- Vähene magneesiumi tarbimine toiduga on seotud 2. tüübi diabeedi ja metaboolse sündroomi arenguga.
- 2. tüübi diabeet on sageli seotud nii ekstratsellulaarse kui intratsellulaarse magneesiumi defitsiidiga.
- Uuringutest ilmneb, et kroonilise magneesiumipuudusega patsientidel esineb sageli 2. tüübi diabeet.
- Insuliin ja glükoos on olulised magneesiumi ainevahetuse regulaatorid.
Rakusisene magneesium mängib olulist rolli insuliini toime reguleerimisel, insuliini poolt vahendatud glükoosi kogunemisel ja veresoonte toonuses. - Peamised tegurid, mis 2. tüübi diabeetikutel magneesiumi taseme organismis liiga madalale viivad on vähene magneesiumi tarbimine ja suurenenud magneesiumikaotus urineerimise kaudu.
- Diabeediga patsientidel esinevate metaboolsete profiilide puhul on magneesiumi lisamise eeliseid leidnud enamus kliinilisi uuringuid. Vähenenud magneesiumi tarbimine ja/või selle suurenenud kaotus urineerimise kaudu on üks olulisemaid magneesiumidefitsiidi põhjuseid 2. tüüpi diabeetikutel, samas kui magneesiumi imendumine ja sidumine tundub olevat säilitatud. Magneesiumidefitsiit võib eelneda ja põhjustada insuliini retseptori resistentsust ja muuta glükoositaluvust.
- Magneesiumipuudus võib olla seotud 2. tüübi diabeedi komplikatsioonidega. On leitud seoseid iooniliste muutuste ja ehhokardiograafiliste indeksite muutuste vahel. Rakusisene magneesium, mida mõõdeti (in vivo) skeletilihastes ja ajus 31P-NMR-ga, oli otseselt seotud aordi läbilaskevõimega.
- Madal magneesiumitaseme on seotud suurenenud arütmiate levimusega ja neerufunktsiooni kiirema nõrgenemisega 2. tüübi diabeediga rasvunud isikutel. Seega peetakse hüpomagneseemiat diabeetilise nefropaatia süvenemise täpseks ennustajaks.
- Paljud inimeste ja ka loomadega läbi viidud uuringud on näidanud, et vähese magneesiumisisaldusega dieet võib põhjustada insuliiniresistentsust. Lammastel põhjustas magneesiumipuudulik toit insuliini vahendatud glükoositarbimise märkimisväärset langust; tervetel naistel on madal insuliinitase tühja kõhuga otseselt seotud sellega, kui palju magneesiumit tarbitakse; noortel mittediabeetikutest afroameeriklastel seostus madal magneesiumitarbimine insuliiniresistentsusega ning rottidel põhjustas madala magneesiumisisaldusega dieet diglütseriidide ja glükoositaseme tõusu veres.
Kokkuvõte
Kuigi paljud arstid kipuvad magneesiumi tähtsust alahindama, on magneesiumitaseme uurimine diabeedihaigete puhul asjakohane. Inimestel, kel on seerumis magneesiumidefitsiit, on suurenenud oht glükoositolerantsuseks ja/või 2. tüübi diabeedi tekkeks. Magneesiumi tarbimine on välja pakutud ennetava vahendina 2. tüübi diabeedi ja selle metaboolse kontrolli ennetamiseks.
Kokkuvõttes näib, et magneesiumirikas dieet ja täiendav magneesiumi tarbimine avaldab 2. tüübi diabeediga inimestele kasulikku mõju parandades insuliiniresistentsust, oksüdatiivset stressi ja süsteemset põletikku.
Hüpomagneseemiani võivad viia näiteks alkoholism, halvasti kontrollitud diabeet, endokriinsed põhjused, neeruhaigused ja ravimite kasutamine, sealhulgas antibiootikumid, kemoteraapilised ravimid ning diureetikumid. Kui kahtlustad, et sul võib olla hüpomagneseemia, tasub oma toidulauale lisada hulgaliselt magneesiumirikkaid toiduaineid ning samuti tasub end turgutada nahakaudse magneesiumiteraapiaga.
Kasutatud materjal ja viited:
https://www.ncbi.nlm.nih.gov/pmc/articles/PMC4549665/
Referaat “Universaalne magneesium” 2015 Tiina Pihlak
http://drsircus.com/diabetes/reversing-insulin-resistance-the-insulin-magnesium-story/